##Kõik on oskamatud, kõik sõidavad juhiabideta kõveriti sildadega romudega ning muud ei tee kui libisevad tänavatel- teedel kõigile ette ja kõigele vastu.##
Ära rohkem peale võta või leia oma fantaasiatele mingi muu rakendus. Minu paralleeluniversumis ei juhtu vähemalt 99% juhtidega 99% liikluses veedetust ajast mitte midagi põnevat. Kuid selle ülejäänud murdosa juhtide kokkupuudetest täiesti ootamatu müstilise libedusega saaks iga päev tõmmata pardakaamerast siia mitmeid skriinshotte ja videosid, ka FB grupid on neid täis... mitu samateemalist linki leiad siit samast paari viimase aasta jooksul? ;) Kahel järjestikusel päeval juba sattunud mööda sõitma suure bussi kraavist väljasikutamise hetkedel (mõlemad kodust alla 5km kaugusel), kurvidest otse põllule jõudnud sõiduautosid ei jõuaks kokkugi lugeda, ka mitte neid, keda ise teele tagasi sikutanud... aga Tänak on tõesti osav.
Hea fantaasia sul nagu alati. Kõik on oskamatud, kõik sõidavad juhiabideta kõveriti sildadega romudega ning muud ei tee kui libisevad tänavatel- teedel kõigile ette ja kõigele vastu. Huvitav, miks mina sellist jama liikluses ei näe- kõik sõidavad täitsa normaalselt ja ei põrku pidevalt omavahel nagu lõbustuspargis. Ma ise ka pole igapäevane libiseja, samas kunagi pole kellelegi jalgu jäänud. No mõned madallendurid välja arvata, neile ikka vahel jään. Ja ka teised autod ei libise minu vastu.
Me vist ikka elame paralleeluniversumites?
Aga sellepärast ongi soomes nii palju autosportlasi ja meil vaid mõni üksik. Isegi Tänak ei oska sõita- mitu korda rajalt välja pannud.
Vastutusest: nagu praegugi, et kes teeb, see vastutab. Kõik kohad on kaameraid täis praktiliselt kõik teised vastutusest möödahiilijad saadakse kätte... miks neid nüüd järsku ei peaks saadama? Seda enam, et parkla puhul pole tegemist suvalise linnatänavaga, vaid igal parklasse sisenemisel-väljumisel saadakse nagunii kvaliteetne lähivaade juhist-autost juba praegugi.
Eraparkla omanik otsustab nii nagu eraomanik igal pool mujal, mida ja mis tingimustel ta lubab või keelab. Kui on piiramata territoorium, kehtivad seal liikluseeskirjad. Ülemistega on näide varnast võtta, et omanik lubaks, aga politsei ei luba ja seda keset ööd, kus pole liiklust, parkijaid, kaubanduskeskuse külastajaid ja autosidki vastu hommikut vaid mõni üksik (sest parkla muutub kiirelt igavaks, kui natukenegi juba oskusi tekib). Kui reaalsed kiirused kasvaks märgatavalt üle linnas lubatud 50km/h, oleks nagunii föönitajad kohal (easy money). Selle kiirusenigi on juba õppida oikuipalju ja sealt suuremate kiiruste harjutamiseks sõidetakse praegu nagunii linnalähedastes magalarajoonides aedasid maha, sest politsei/ristmikukaamerad sinna nagunii kunagi ei jõua ja algoskused on omandamata.
##Alustama peaks ikkagi autokoolist- libedasõitu natukene rohkem, korralik teooria juurde ja kui õpilane saab aru, mis libedaga juhtuda võib, siis ehk on ka hiljem see õpitu meeles ning sõidabki edaspidi nii, et ohu piirile ei satu.##
Autokoolides ei ole harjutamiseks enam "pooljuhitamatud" kahekümneneljad ja neljasajakaheteistkümned, vaid autod, millel ei ole isegi võimalik ESP-d välja lülitada. Nendega ei ole midagi harjutada. Aga peale autokooli ostavad paljud omale esimeseks autoks sellise, mis tehnilise seisukorra tõttu (sageli kokkujooksud-rattakalded) on veel hullem neist nõukaaegsetest õppeautodest.
See ei ole lahendus, et hakkame sõitma kõik ohu piirist võimalikult kaugel, sest maanteel lumetormiga 40-ga sõitmine on ohtlik juba sellepärast, et see on ootamatu teistele ja seejärel hakkavad 60-70-ga sõitjad tegema massiliselt möödasõite. See ohu piir tuleb nagunii ära õppida - selleks peab seda piiri pidevalt liikluses ka kompama, sest see muutub pidevalt (mitte ainult soola hulk jää peal, vaid ka tee kalded, lihvitud stoppjooned jms). Selleks on vaja julgust ja kogemust või siis usaldadagi sõitmine isejuhtivate autode hooleks.
See, et inimene õpib libedaga sõitma, tähendab arvestamist liikluses ainult iseendaga. Selle oskuse ülistamine on juba kontseptuaalselt küsitav, sest me pole liikluses üksi. Päriselus teevad pärisinimesed sõiduvigu ja teiste põhjustatud avariide ärahoidmiseks tuleb oma isiklike oskuste mugavustsoonist välja tulla ning reageerida ka nii, nagu LE ette ei näe ja sõidueksamil teha ei lubata. Taksojuhid oskaks vast paremini rääkida kogemustest, kui palju ja milliseid oskusi on vaja, aga kui minul õnnestub mõnikord Tallinnas käies riputada netti mitu videot sellest, kuidas õnnestus ära hoida autode mahakandmine (labased peateele ette libisemed jms) ja sellest ka ise "kontakte loomata" välja tulla, siis ei tahaks selliseid probleeme küll kuidagi pisendada või taandada sellele, et peamiselt tipptunnis olematu kiirusega ummikutes istumine on suhteliselt ohutu.
Valeks nimetan praegust olukorda ka sellepärast, et sarnases kliimavöötmes peetakse seda oluliseks ning harjutamiseks on võimalused olemas, ka meil paljud mõistavad harjutamise vajadust ja politseinikud inimestena on valmis pigistama silma kinni, sest nemad mõistavad seda tõenäoliselt veelgi paremini (ja oskavad eristada harjutajaid ka tiktokivideote tegijatest), on raske mõista seaduste rangust, mis ei täida liiklusohutuse eesmärke, vaid töötab neile vastu lihtsalt ettekäändel, et "äkki keegi kasutab siis ära seaduse aukusid". Praegu ei kasutata? ;) Ja samal ajal imestame, miks on libedus talvisel ajal kellegi jaoks ikkagi müstiliselt ootamatu, kust tuleb tolm või kuidas saab moos kommi sisse.
Kinnitab jätkuvalt mu teooriat, et poliitikas on ainult eneseupitajatest lollid või õnnetud, kes on kogemata sinna pardina sattunud. Targad inimesed hoiavad eemale.
Tühja kemplete! Inimesed ongi erinevad. Ühed tahavad proovida, õppida, harjutada, teised tahavad ,,ägedaid" videoid teha ja kolmandad üritavad hambad ristis jõuda sinna, kuhu nad on SUNNITUD ise autoga sõitma. Sund on siis logistiline ja haakub rahakoti paksusega ka veel.
Kaubanduskeskuste parklad on ammu kohtade nimekirjast maas justnimelt selle hägusa vastutuse tõttu. Omanikud teevad seal lisatõkiseid ja peab ka neist aru saama.
Pirita väljasõidul oli kena parkla, kus sai ikka aegajalt esimese lumega neid vajalikke roolinurkasid käidud meelde tuletamas. Ka seal, laial pikal asfaldiribal, lai ohutu muru servades, hakkasin täheldama, et võimud tunnevad mu tegevuse vastu ebatervet huvi ja muidugi songiti see ,,tervisekeskuse" ehitamiseks üles lõpuks ja viimnegi hea koht kadus. Õnneks on lihasmälus ühtteist alles.
Liikluses võib kõike teha, kahju ei tohi teha kellelegi või millelegi ja vahelejäämine on kalliks tehtud.
Parkla- enamasti eraomandis olev platsikene. Ei luba seal keegi öösiti suvalt driftida. Palju mahub sinna sõõrikutegijaid, et keegi kellelegi sisse ei pane? Kes koordineerib "liiklust", et kõik ohutu oleks? Ilmselt ei aksepteeriks ka kindlustused lõpuks neid plekimõlke. Ja ikka leidub seal äärekividega kõrgendusi, valgustusposte, reklaamtahvleid jms- kes maksab kinni, kui neid vigastad? Et harjutada, tuleb esmalt mingi algkiirus saavutada- kasvõi 50, sest 90 on loomulikult võimatu. Seega peab olema paras pikk stardirada. Siis tuleb auto kuidagi libisemisse saada- kes niiväga oskab seda ilma õppinud juhendajata? Omal käel pusimine võib lõppeda sellega, et õpid sootuks valed sõiduvõtted või lihtsalt esimese viie minutiga lõhud auto ära ning edasine harjutamine jääb igaveseks katki, sest auto remont on kulukas. Üldiselt püüavad parklaomanikud parkla ka lumest puhtana hoida, et päevastel klientidel ohutum oleks, seega libedust ei pruugigi seal tihtipeale olla. Niiet parklad vist väga ei kvalifitseeru selliseks tegevuseks.
Alustama peaks ikkagi autokoolist- libedasõitu natukene rohkem, korralik teooria juurde ja kui õpilane saab aru, mis libedaga juhtuda võib, siis ehk on ka hiljem see õpitu meeles ning sõidabki edaspidi nii, et ohu piirile ei satu. Aga nagu ei ole võimalik liiklussurmasid nulli viia, nii ei ole ka võimalik kaotada selliseid õnnetusi, kus auto juhi käest metsa paneb. Kaldun arvama, et kui mõni tüüp suudab keset maanteed auto vastasuunavööndisse kokkupõrkekursile ajada või põllule sõita, siis pole tegu sellega, et tal ei võimaldatud parklas driftida, vaid lihtsalt tegu ebaadekvaatse juhiga kes ei saa aru, et on talv.
Ma arvan, et iga autorooli pääsenu on võimeline tegema vahet, kas parkla on täis või tühi ja kas seal harjutamine on kõigi jaoks ohutu või mitte. Isegi politsei oskaks sellel vahet teha, kui mõni juht ei oska. Olgem ausad, isegi öistel tühjadel tänavatel veljetäkked külge saanud kõnniteeäärekivid või pargitud auto plekimõlgid on odav hind selle kõrval, mida maksavad need inimesed maanteekiirustel, kes kunagi pole saanud harjutada, sest Eesti on selles kliimavöötmes riik, kus võimalused selleks on kõige karmimalt piiratud. See pole mitte süüdistus seadusandjate suhtes, sest nemad ei saa muuta geograafiat, järvede hulka vms, aga seaduseandjate käes on lahendused.
Ei maksa unustada, et see kõik on juba varem olnud. Ka see autode vahel parklates risti sõitmine... palju kehvemate autodega ajal, kui talverehvidest polnud paljud kuulnudki, tavapärase promilliga jne. Väga palju on muutunud vahepeal, et see, mis oli sel kujul ohtlik, ei oleks seda enam tänapäeval.
Lihtsalt üks lühike videojupike isekulgejatest pilukate juures. Selliste ratastel pakirobotite kohta peaks veel eriti hästi kehtima see, et kuhu neil krt nii kiire on? https://www.facebook.com/watch/?v=1843027089673285
Tuleb üks, teeb oma sõõrikud ära platsil. Sellest võtavad õppust järgmised ja järgmised ning varsti on justkui "normaalsus" see platsidel driftimine. Ja ega siis pole enam vahet kas tegemist on tühja Prisma parklaga öösel või keset laupäeva kusagil Maxima parklas autode vahel.
Selle jaoks omad kohad olemas, avalik ruum ei ole selliste lollustega tegemiseks ning teistele eeskuju näitamiseks. Muidugi võib öelda, et ega siis kõik noored sellised ei ole aga no olgem ausad.. Asi leviks samamoodi nagu mõni Tiktok'i trend.
Just äsja tegelesin sarnase probleemiga. Ilma pärimistunnistuseta ei juhtu midagi, seega ainuke võimalus on pärijaga kaubale saada või maaksi juhendiga leppida.
Hiinlased võivad leilis küll olla praegu. Pekingi kaua reklaamitud kilp Venezuelas on reaalse lahingusurve all läbi kukkunud, paljastades Hiina sõjaliste süsteemide piirid Ameerika Ühendriikide kaasaegses ja intensiivses operatsioonis. Aastaid investeeris Venezuela sõjavägi suuresti Hiinas toodetud varustusse, esitledes seda Lõuna Ameerika kõige arenenuma kaitsearhitektuurina. Selle väite keskmes oli õhutõrjevõrk, mis oli üles ehitatud JY-27 varjamisvastase radari ümber süsteemi, mida korduvalt reklaamiti kui võimelist tuvastama ja jälgima USA varjamislennukeid, nagu F-22 ja F-35. Venezuela merejalaväge esitleti samuti piirkondliku raskekaallasena, mis oli varustatud VN-16 ja VN-18 amfiibsete soomusmasinatega ning mida toetas Hiina raketisuurtükivägi. Koos pidid need süsteemid moodustama kihilise ja vastupidava kaitse, mis suudaks USA sõjalist jõudu heidutada või vähemalt nüristada. See kuvand varises kiiresti kokku pärast operatsioonide algust. Lahinguvälja hinnangute ja analüütikute kommentaaride kohaselt kannatasid Hiina ehitatud radari- ja juhtimissüsteemid katastroofilise halvatuse all. Avafaasis sihtisid USA elektroonilise sõjapidamise vahendid Venezuela sensori- ja sidekihte. Radarid olid segamise tõttu ülekoormatud, juhtimisühendused katkesid ja õhukaitse koordineerimine halvenes peaaegu kohe. Järgnevad rünnakud hävitasid ohustatud süsteemid, mis ei suutnud enam tõhusalt näha, suhelda ega ümber paigutada. Kiidetud varjatud tõrjevõime ei realiseerunud kunagi sisuliselt, mitte sellepärast, et varjatud lennukid puudusid, vaid seetõttu, et võrk, mis pidi neid tuvastama, lakkas enne toimimist toimimast. See rike ulatus radariekraanidest kaugemale. Venezuelat oli Ladina-Ameerikas peetud Hiina relvaekspordi näituseplatsiks, kuid hetkel, mil need süsteemid paigutati vaidlustatud elektromagnetilisse keskkonda tipptasemel vastase vastu, sai nende haprus ilmseks. Relvad, mida reklaamiti kui võimelisi "Läänele vastu astuda", osutusid koordineeritud, süsteemide süsteemil põhineva kampaania esimestel tundidel võimetuks elama. Maapinnal oli lugu sarnane. Venezuela merejalavägi, mida sageli kirjeldatakse kui Lõuna-Ameerika kõige paremini varustatud amfiibjõudu, leidis end ohustatuna, kui õhuülekaal oli kadunud. VN-seeria soomukitel, sealhulgas ründeautol VN-16 ja jalaväe lahingumasinal VN-18, puudus kaitse pideva õhuseire ja täppisrünnakute eest. Videomaterjalid ja aruanded näitavad, et paljud sõidukid ei hävinud klassikalistes soomuslahingutes, vaid jäeti maha pärast õhurünnakuid maanteedel, kogunemisaladel ja rannikualadel. SR-5 raketiheitjasüsteem, mis sõltus terviklikest sihtimisandmetest ja sidepidamisest ei suutnud pärast nende ühenduste katkemist efektiivset tuld anda. Probleemi süvendas märkimisväärse õhu- ja mereväejõu puudumine. Venezuela õhuvägi, mis opereeris K-8W treeninglennukit ja kerget ründelennukit, maandati varakult. Need lennukid, mis olid loodud leebe keskkonna ja narkovastaste missioonide jaoks, ei olnud pärast õhukontrolli saavutamist enam elujõulised. Hiina C-802A laevatõrjerakettidega relvastatud mereväe vahendid ei läinud paremini, kuna USA lahinguvälja teadlikkus ja elektrooniline summutus neutraliseerisid nende võime tõhusalt sihtida või rünnata. Sõjaväeanalüütikud väidavad, et toimunu ei olnud lihtsalt üksikute platvormide lüüasaamine, vaid Hiina stiilis juhtimise ja kontrolli ulatuslik kokkuvarisemine surve all. Hiina on näidanud üles võimet toota täiustatud riistvara – radareid, soomukeid, raketisüsteeme –, kuid nende komponentide integreerimine vastupidavasse ja häiretekindlasse operatiivvõrku jääb peamiseks nõrkuseks vastasega või peaaegu samaväärse vastasega silmitsi seistes. Ilma kaitstud side, hajutatud otsustusprotsessi ja tugeva väljaõppeta halvenenud olude jaoks muutub isegi moodne varustus inertseks.See episood rõhutab õppetundi, mille USA sõjavägi on aastakümneid omaks võtnud. Tulejõud ja varustus on olulised, kuid need ei ole iseenesest otsustavad. Esimene eesmärk on alati vaenlase peale udu tekitada: sulgeda juhtimine, kontroll, side, luure ja koordineerimine. Kustutada tuled, katkestada ühendused ja tekitada segadust. Kui see juhtub, on isegi suurtel arsenalitel ja moodsatel platvormidel raskusi toimimisega. Venezuela kogemus näitab, et kõrgtehnoloogilised relvad ilma ellujäämisvõimelise integratsiooni ja realistliku ettevalmistuseta ei ole kilp. Vastase vastu, kes seab esikohale info domineerimise ja elektroonilise sõjapidamise, muutuvad need vaid kalliks pimedusse jäetud teraseks.
Auto omanik on juba aasta surnud, sellest aastast on auto registrist maha kantud uue seaduse tõttu. Otsene pärija, ehk ta tütar, elab venemaal ja ei viitsi isegi pärimist alustada, kuigi juhised jne antud, ta lihtsalt ignoreerib. Seega autot niisama ümber vormistada ei saa. On veel mingeid variante, mida saab autoga teha? Sõidukorras ja dokid alles, aint selline mure pärimisega mida ei saa tehtud.
Sellest võis aru saada juba siis, kui ta ühes kohas viirusehirmus endast kõik eemal hoiab ja teises kohas rahvast ümbritsetuna rõõmsalt pläkutab ja kõigil käppa surub. Õigel putleril on parem käsi kõndides üsna liikumatu, vasakuga vehib, teisikutel liigub ka parem käsi.
Ega paljudele polegi mõtet midagi seletada- nad lihtsalt ei saa aru. Parim näide on ju igal aastal esimese lume ja libedusega- iga päev mõned kraavis või ninapidi koos. Talve keskel sama teema, eriti suurema lumega- sajad autod läbivad mingi teelõigu probleemideta, aga siis leidub üks, kes paneb välja. Nii lihtsalt on. Collateral damage. Eks ma ka kunagi ilma abilisteta sõitnud ja kui jäävihma ajal sain aru, et ohutu kiirus on 70kmh, seda masteri protilamellidega, siis tuleb see lihtsalt kahe kõrva vahele salvestada ja järgmistel talvedel salvestist kasutada.
Kunagi mõni aasta tagasi ühel sügishommikul, kraadiklaas nulli ringis ja arvata võis, et kuskil varitseb must jää ning nii oligi- ühel hetkel tajusin, et esp korraks sekkus, ise ei saanud libedusest arugi, kuigi kõõritasin asfalti kahtlustava pilguga. Kiirus oli 90ne kanti ja loomulikult pärast seda varvas pedaalilt natukene kerkis. Seega libedaperioodil peab lihtsalt igaüks ise aru saama, et unusta ära piirkiirus, pane tagumik tugevamalt vastu istet ja tunneta percekarvadega, kuidas auto käitub. Parim jäärada ongi iseenda igapäevane sõidukogemus. Jäärada on hea, libedakoolitus õppuritele samuti, kuigi vaid tunnikene, aga neil platsidel on ruumi ja aega libiseda, teedel seda ei ole. Kiirus 20 m/s tähendab seda, et kui reaktsiooniaeg on 0,2 sek, siis selle ajaga läbib auto 5m. Need on numbrid, mis igapäevaliiklejale ilmselt pole kunagi pähe tulnudki.
Muideks, ma üldse ei tea, kuidas käituda automaatkasti puhul kui hakkab teelt ära minema. Dsg, tavaline hüdro, variaator- kuidas need käituvad?
Veidi pikem ja sisuline artikkel füüreri teisikute teemal, mitte lihtsalt faktide nentimine. https://www.err.ee/1609908460/briti-endine-luurejuht-putin-k
asutab-regulaarselt-teisikuid
##Päris Putin oli kohal tolle aasta 9. mai paraadil Punasel väljakul, samas kui Krimmi silla ülevaatuse ajal peaaegu aasta varem ilmus tõenäoliselt kohale tema teisik. Uuringu kohaselt oli nende sarnasuse tase 53 protsenti/.../Nii andis Putini esinemine Ukraina sõja rindel Mariupolis 2023. aasta märtsis vaid 40-protsendilise vaste. Ja Putini pildid Krimmis andsid veelgi madalama sarnasuse skoori, vaid 18 protsenti.##
Proovi nüüd seletada seda arusaadavas keeles inimesele, kes pole kunagi kasutanud talvel üle 20a vanuseid (libeduselisadeta) autosid ja kelle praegusel autol pole isegi nuppu, millest selliseid lisasid välja saab lülitada. Tema jaoks "füüsika piirid" tähendavadki olukorda, kus elektroonika sekkumine suudab veel avarii ära hoida ja muutuvad tegurid (tee kalded, tuuleiilid jne) sisenevad sellesse maailmapilti alles siis, kui elektroonika tema sõiduvigadega enam hakkama ei saa. Siis on süüdi loomulikult kas teehooldus või hoopis elektroonika;)
Sarnase pika vaidluse leiab ka "talvel esivedu vs tagavedu" teemast, kus esiveoliste autode kasutajad tõsimeeli usuvadki, et kuna esiveolisega juht tunnetab libedust alles suurematel kiirustel, siis nendega ongi SAMAS OLUKORRAS ohutum kiiremini sõita. Aetakse segi jälle sama asi, et kümned tuhanded inimesed sõidavad igapäevaselt kõigi tehniliste lahendustega ilma mingite probleemideta selle hetkeni, kui lisandub mingi muutuja ja sellest olukorrast ohutu väljatulek eeldab, et juhil on võimalikult täpne info tee tegeliku libeduse osas ja sõiduoskused vastavad valitud sõidukiirusele, mitte elektroonika loodud illusioonidele. 99% ajast ongi ohutu elada illusioonides, sest 99% ajast ega juhtidest ei ole seotud avariidega;)
PS: ma pole üldse ESPi vastane. Samuti ei tahaks näha olukorda, kus kogu liiklus tipptunnil kiirust ületades külg ees "harjutab". Piisavalt laial tühjal tänaval keset ööd liikluse puudumisel on see linnakiirustel siiski ohutum kui jääradadel nendel kellaaegadel, kui sinna (palju inimesi korraga) peale lubatakse, sest Eestis ei ole ega hakka kunagi olema piisavalt jääradasid kontrollitud libisemise harjutamiseks ega ka jäävälju libisemisest väljatuleku harjutamiseks. Minu noorusajal oli, põhimõtteliselt võisid igale järvele sõitma minna ja igaüks oskas hoida issi käest küsitud ostuloaga ostetud autot. Iga äravõetud võimalus nendelt, kes praegu harjutada soovivad, vähendab liiklusohutust (et võimalikult palju juhte liikluses teiste tehtud sõiduvigadele adekvaatselt reageerida suudaks).
PPS: Mul on seni vaid positiivsed kogemused ka politseiga (mitte ainult Eestis), kus inimene ise oskab teha vahet, kas tegeleti parasjagu harjutamise või esinemisega. Oleks mõistlikum, kui see oleks lubatud (loe: täpselt piiritletud) ka seadusega ega sõltuks ainult ametniku inimlikkusest.
See 800€ on tegelikult "trahv" neile, kes on oma sõiduki ise (seadusevastaselt!) osandanud ja jätnud muudatused registrisse tegemata.
Terve 2025a sai seda tasuta (ja vist jätkuvalt ka 2026a - edit: 2026a maksab 15€)! Ehk siis täiesti põhjendatult trahvitakse!
nii,tulemas on neljas automaks millest ma polnud varem teadlik.hävinenud sõiduki registrist kustutamine hakkab maksma 800.- euri järgmisest aastast.loomulikult tõusevad ka kütuste aktsiisid.riigi ahnusel pole piire!
Ma ei eita harjutamise osatähtsust, uute oskuste omandamist, aga asjal on paar lihtsat tahku- selleks, et saada osavaks, tuleb paljud asjad lihasmällu talletada, et sa oskaksid õigel hetkel, peaga suurt mõtlemata, kuhu suunda rooli keerata või mis pedaali vajutada. See aga eeldab tunde ja tunde, päevi ja päevi harjutamist. Nagu sportlane. Tavainimesel selleks aega vist ei ole. Teine tahk on see, et kui sõidukiirus on 20-25 m/s, aga teepeenar või kraav või vastassuuna sõidurada on 1-2 meetri kaugusel, siis palju on sul aega üldse midagi keerata või vajutada?
Jäärajal ja parklas on sul aega imetleda, kuidas auto hakkab külg ees kuhugi minema, seda on aega ka algajatel libedasõidu koolitusel teha, aga maanteel on silmapilk ning oledki teelt väljas. Kui sa juba hakkad tajuma (see eeldab pikemat sõidukogemust), et auto kuidagi veidralt käitub, siis mõistlik juht tõmbab kohe kiiruse maha, mitte ei jätka samasugusel pidamise piiril.
Ja tegelikult on esp suht hea abiline ja aitab heal juhul teele jääda. Halval juhul oled sa lihtsalt kiiruse liiga suureks kerinud ning ei saa ka esp enam hakkama.
