https://tehnika.postimees.ee/8341495/enne-kui-hilja-7-asja-m
is-vajavad-lahendamist-elektriautode-laadimise-asjus
1. Vooluvõrk ägab liigse koorma all
Üks suurimaid takistusi laadimistaristu laiendamisel on lihtne tõsiasi: meie praegune elektrivõrk pole sellist tüüpi koormuseks valmis. Üle 90% laadimisvõrkude operaatoritest usub, et piiratud energiavarustus hakkab nende kasvu peagi oluliselt pidurdama.
Näiteks ennustatakse elektrisõidukite laadimise osa tõusmist Ameerika Ühendriikide kogu elektritarbimise osakaalus praeguselt 0,2%-lt koguni 23%-ni aastaks 2050. See kasvav koormus võib tipptundidel põhjustada pingekõikumisi, voolukatkestusi ja süsteemihäireid.
Lahendusena nähakse uuenduslikke salvestustehnoloogiaid. Akupangad ja salvestussüsteemid aitavad koormust tasakaalustada, salvestades odavamat energiat madala tarbimisega tundidel.
2. Laadimisjaamade lapitekk
Elektrisõidukite laadimistaristu jaotus on praegu ebaühtlane nagu lapitekk. Linnakeskustes ja jõukamates piirkondades on laadimisvõrgud tihedad ja kättesaadavad, kuid maapiirkondades ja äärealadel haigutab tühjus. See muudab elektrisõiduki omamise ja kasutamise sellistes kohtades elavatele inimestele keeruliseks, pidurdades üleriigilist üleminekut elektritranspordile.
3. Pistikute paabeli segadus
Praegune laadimissüsteemide maailm meenutab paabeli torni. Erinevad pistikutüübid nagu CCS, CHAdeMO ja Tesla Supercharger tekitavad autojuhtides ebakindlust – kas minu autot saab igas jaamas laadida? See standardite killustatus ajab tarbijad segadusse ja viib olukorrani, kus osa laadimistaristust jääb alakasutatuks.
Elektriautode laadimise Euroopa standardiks on saamas vahelduvvoolulaadimise puhul Type 2 pistik ja alalisvoolu kiirlaadimise puhul kombineeritud laadimissüsteem Combined Charging System (CCS) Combo 2. Type pistik võetigi juba vastu vahelduvvoolulaadimise ELi standardina ning seda saab kasutada nii ühefaasiliseks kui ka kolmefaasiliseks laadimiseks. CCS Combo 2 ühendab 2. tüüpi vahelduvvoolupistiku suure võimsusega alalisvoolu kiirlaadimiseks.
4. Töökindlus – suurim peavalu
Kuigi laadimisteenuste pakkujad väidavad, et nende jaamade töökindlus on 95–99%, maalib tegelik elu hoopis teistsuguse pildi. ChargerHelpi 2025. aasta aruande kohaselt on esimesel katsel õnnestunud laadimiste osakaal maailmas vaid umbes 71%. See ebakõla tekitab juhtides frustratsiooni ja kahandab usaldust avalike laadimisvõrkude vastu, mis omakorda aeglustab elektrisõidukite levikut. Samal ajal pakub Hiina autotootja NIO laadimisele hoopis radikaalset alternatiivi – akude vahetamise jaamu, kus tühja aku saab mõne minutiga täis laetud aku vastu vahetada. (minu kommentaar: sarnase mõtte käisin ma siin juba ammu välja, niiet hiinlased loevad ka seda teemat :)
5. Taevasse kerkiv hind
Üks suurimaid takistusi laadimistaristu laiendamisel on selle kõrge alghind. Põhja-Ameerikas maksab 60–120 kW kiirlaadimisjaam umbes 9000 kuni 27 000 eurot ainuüksi seadmete eest. Euroopas on hinnad piirkondlike tööjõu- ja regulatsioonikulude tõttu veelgi kõrgemad. Need suured esialgsed investeeringud muudavad ettevõtete jaoks kiire tasuvuse saavutamise keeruliseks ja aeglustavad seega võrgu kasvu.
6. Küberpättide uus sihtmärk
Elektrisõidukite laadimisvõrgud on muutumas kriitiliseks taristuks, mis teeb neist ahvatleva sihtmärgi häkkeritele. Kuna laadijad on ühendatud nii elektrivõrkude kui ka maksesüsteemidega, võib küberrünnak sulgeda võrke, häirida elektrivarustust või varastada kasutajate andmeid.
7. Kuidas õpetada laadijat ja võrku suhtlema?
Laadimisjaamade ühendamine olemasolevate elektrivõrkudega on keeruline ülesanne. Ilma koordineerimiseta võib see kohalikud elektrisüsteemid üle koormata. Tegelikult on ainuüksi halb ühenduvus võrguga Elektrifitseerimise Instituudi andmetel 55% ebaõnnestunud laadimisseansside põhjuseks. Need probleemid on piirkonniti erinevad – arenenud riigid tegelevad andme- ja sideprobleemidega, samas kui arenevatel turgudel on sageli nõrgem elektrivõrgu taristu ja aeglasem digitaalne areng.
11. oktoobril kell 2.07 süttis Türi vallas Villevere külas põlema gaasiküttel toimiv sõiduauto.
"ajakirjanike" poolt produtseeritav möga on tõesti miskitsorti auhinda väärt.
Muidu antakse neile vist mingit Pulitzeri, aga paljudele võiks anda bullshiteri nominatsiooni.
Mis meil siis veel on- bensiiniküttel, diiselküttel, elektriküttel, vesinikuküttel, puiduküttel, pelletiküttel autod ja katlamajad. https://jarvateataja.postimees.ee/8341527/turi-vallas-plahva
tas-soiduauto-polema
"If Putin's armies are not destroyed in Ukraine, they will go elsewhere. I am convinced that the next step in escalation will be a small-scale provocation against a Baltic country before the end of the year. He will do it. He just needs to show that Article 5 does not work. His goal is to prove that NATO is dead, and the best way is to display its impotence. He will try it with a limited incursion. I'm not talking about a massive invasion or attacking Poland. He knows that would end very badly for him. But a limited incursion in Estonia or Latvia is another matter."
Gasparov on pannud paljud asjad täppi muutin punni kohta.
to fdghfgh
Tuule kiiruse muutust või pilve päikese ette minemist järgmiseks päevaks täpselt ette prognoosida ei olegi võimalik. See on tootja ja bilansihalduri äririsk, kes pakub turule 15 min kaupa kui palju ta turule pakub ja mis hinnaga. Kui ta saab turule pakkumisega ja näiteks bilansihalduri portfellis olev päikesepark ei tooda mingil hetkel niipalju kui pakkumises oli ja bilansihaldur ei suuda ka enda portfellis tarbimist vähendada, siis läheb bilanss tasakaalust välja ja käiku lähevadki need sagedusreservid (salvestus/ gaasijaam) ja süsteemihaldur esitab selle teenuse eest bilansihaldurile arve.
Kui ostad nelikveolise elektriauto, siis on kaalujaotus tavaliselt 50/50. Täpsemalt: Tesla avaldatud andmete põhjal (tühimass, kütuseta, sõitjateta ja lastita):
Model 3 RWD (Standard Rear-Wheel Drive):
Kaal ees: 856 kg
Kaal taga: 904 kg
Protsentides: Ees ligikaudu 48.6%, taga ligikaudu 51.4% (kogumassist 1760 kg).
Model 3 Long Range AWD (Dual Motor All-Wheel Drive):
Kaal ees: 921 kg
Kaal taga: 902 kg
Protsentides: Ees ligikaudu 50.5%, taga ligikaudu 49.5% (kogumassist 1823 kg).
Model 3 Performance (Dual Motor All-Wheel Drive):
Kaal ees: 932 kg
Kaal taga: 919 kg
Protsentides: Ees ligikaudu 50.4%, taga ligikaudu 49.6% (kogumassist 1851 kg).
Eleringi juhatuse liige Erki Sapp on öelnud, et niiviisi saab kulusid kokku hoida. Eleringi ülesandeks on elektrivõrgu töö tasakaalustamine ja lühemad kauplemisperioodid lubavad tootmist ning tarbimist täpsemalt prognoosida.
Tõepoolest, kui hommikul kohvi teha või õhtul särki triikida, siis selleks ei kulu ju terve tund, vaid mõned minutid. Aga kui piltlikustada, siis varem pidi elektrivõrk arvestama koduste triikmasinatega terveks tunniks, nüüd aga 15 minutiks.
Nii lihtne see samas ka pole, nagu enamasti elektrimajandusega, sest Euroopa Liidu direktiiv sunnib ettevõtjaid paigaldama veerandtunni täpsusega arvestid 2031. aasta alguseks kõikidele tarbijatele. Kliimaministeeriumi suvine otsus aga andis aega juurde võrgufirmale, lükates tähtaja edasi.
Elektrilevi mõõtevarade üksuse juht Marko Talvistu sõnul kulub kõikide arvestite uuendamiseks umbes 100 miljonit eurot ning ettevõttel on plaanis sellega lõpule jõuda millalgi 2030ndail aastail.
«Taastuvenergia tootmist on palju ning 15 minuti täpsusega on parem planeerida võrgu bilanssi ehk tasakaalu,» märkis Talvistu.
Tõepoolest, kui põlevkivielektrijaam läks tööle, siis tootis ühtlase voona voolu, päikese- ja tuulepargid aga sõltuvad ilmast. Pilvekene läheb suvepäeval päikese ette ning tootmine kukub kolinal hetkega.
«Tarbijale tähendab see täpsemat mõõtmist, kui varem summeeriti iga tunni tagant kilovatid, siis nüüd iga 15 minuti järel,» selgitas Talvistu. «Tarbimine muutub iga sekundiga, tarbimist mõõdetakse 15 minuti kaupa, mis parasjagu kodus töötab: laelambid, televiisor või praeahi. Summaarne tarbitud kogus on ühe mõõtmisintervalliga kokku liidetud.»
Kogu selle jura peale on mul ainult üks küsimus- kuidas on võimalik börsile järgmise päeva hinda andes teada, millal läheb pilv päikese ette või tuule kiirus muutub?
Seda, kes nende arvestite vahetuse 100 milli kinni maksab, pole mõtet küsidagi.
Hea jutt seal lhv foorumis.
Mul tuli selle 15min elektrihinnaga selline võrdlus nagu näosaates toimub- lifti läheb laulja x ja liftist väljub laulja y ehk siis elektrijaamas peale genekat on must kast, kuhu juhtmed sisse lähevad ning hind on x ja kastist väljuvad juhtmed hinnaga y. Mis seal kastis 15 minutiga toimub, ei tea keegi.
Asi oleks selge siis, kui katla ees istub katlakütja, kes iga 15min tagant viskab alla erineva koguse halge või sütt või keerab gaasikraani koomale ja siis jälle lahti.
Eesti elektrivõrgu süsteemihaldur on välja arvutanud, et kõige odavama elektri tagab Eesti endale kohaliku tootmisega: päike + tuul + gaasielektrijaamad/salvestuslahendused. Kõik need sagedusreservide tagamise hanked ja nendega seotud kulud lähtuvad sellest, et lõpptarbijale peab hinnavõit olema suurem kui on nende reservide loomise ja valdavalt valmisolekus seismise tagamise hind. Kogu lugu. Läbipaistvuse huvides pannakse see kõik elektriarvele eraldi ridadena. Samamoodi nagu on taastuvenergia tasu olnud arvel aastaid. Alati kui keegi hakkab rääkima, kuidas kogu see taastuvenergeetika põhineb ainult rämesuurtel toetustel, siis on hea suunata inimene enda elektriarvet vaatama, kust ta saab ise arvestada, kui suure osa arvest see toetus moodustab. Mõni saab ka aru, miks seda toetust vaja on. Elektrihind on Eestis suhteliselt kõrge, kuna tootmisvõimsust on veel vähe. iga edasi lükkunud tuulepargi ehitus survestab elektrihinda. Põlevkivielekter konkurentsivõimeline ei ole, tuumajaama ehitus ja tootma hakkamine on 10+ aastane protsess, mis ai aita meid kuidagi lähiajal odavama elektrihinnani.
Justnimelt, protsessid on väga segaseks aetud, hämarus valitseb igas nurgas ja kellegi silm enam ei seleta, mis seal hämaras toimub või kes seal seda koort riisub ja rasvaseid näppe lutsutab. Kes hakkab küsimusi esitama, trambitakse surnuks või aetakse vastu ümmargust mittemidagiütlevat juttu ja püütakse käskivas kõneviisis selgeks teha, et nii peab olema. Ma saan aru küll, et minu jauramisel siin pole mõtet, see ei muuda midagi, maksma pean ikka, aga saab vähemalt portsu auru välja lasta. Kopp on ees sellest, et igakuised eluks vajalikud väljaminekud pidevalt suurenevad, aga pole erilist selgust, et kuhu mu raha siis tegelikult läheb.
Kõik uuendatud alati. Kui see uus ID kaart tuli juuli 2025, siis sellega seoses anti uuendus ka välja digidocile. Muidu jah vist ca 1x kuus uuendab ennast. Prismas samuti uued ID kaardid ei tööta, õnneks vana kaart mis aegunud ja mille nurk PPA-s maha lõigati, sellega saab prismas ennast kliendina identifitseerida. Ehk saab maksta iseteeninduskasssas ilma et peaks teenindaja kutsuma.
Nimetu fd...., kogu seda arvet on vaja ennekõike vahendajate ülalhoidmiseks: pseudobörs, erinevad riigi hallatavad näivAS ja -OÜ-d. nagu isegi servapidi nihelesid, aga välja öelda ei tihanud. Elektri hõõrumine füüsikaliselt sellest ei muutu, mitu vahendajat vahepeal käed rasvaseks saavad sama pekitükki käest kätte nühkides. 15-minutise rehkendusega saab veel rohkem rehkendada ja see ju maksab - järelikult tuleb vahendustasusid tõsta. Majanduskasvu tuleb, mis mühiseb!
Loogiline ja vajalik on see kõrgesti haritud pankuritele. Füüsikaseadustest taipav inimene ei saa aru, miks on vaja sama elektrimolekuli mitme firma käest soetada...
Reaalsuses ikka sama kilo sitta on söödud, aga käivet saab näidata kaks milli:(
Meie elektrivõrgu õnnetus on selles, et vahelduvPINGEline kolmefaasiline elektrivõrk on kuratlikult õrn asi. Selles peavad olema tootmine ja tarbimine tasakaalus. Mida suurem on võrk, seda rohkem on tootmisüksusi ja seda paindlikumalt suudab see seedida üksikute suuremate tarbijate sisse- ja väljalülitumisi. Huvitavaks läheb siis, kui parasjagu toimuv tootmine hakkab tarbimisele alla jääma. Tarbija pool näeb see välja nii, et sagedus hakkab langema. Millest pole suurt lugu minusugusel kodutarbijal, aga on päris palju häda automatiseeritud tootmisprotsessiga ettevõtetel. Võrgu poolt vaadates on asi päris kole, sest särts, nagu vesigi, voolab ikka hõlpsamat rada pidi. Mis võib ülekandesüsteemid läbi kõrvetada.
Kuivõrd baltikum on üsna pisike elektrisüsteemi mõistes ja meil on väga väike osa tootmisest suure inertsiga püsivõimsust (tänaseks sisuliselt ainult Daugava hüdrojaam, millele assisteerib mõneks tunniks Kruonise pumpjaam) juhuelektri tasakaalustamiseks, siis jah - veremaa suurte jõgede hüdrojaamade kaskaad meie sageduse paika pressis. Sellest võrgust eemalesaamine oli oluline ja vajalik hüpe, kuivõrd meie väljalülitamine ettehoiatuseta oli täiesti tehtav (pisike demo sellest oli just Soome kaablitega) ja meie võrgule oleks see olnud hukatuslik. Paraku tähendab see piisava hulga sageduskompensaatorite (mis on olemuslikul üks jurakas hooratas, mida kerib elektrimootor ülejääva tootmisliia äratarvitamiseks ja mille teises otsas on genereeriv agregaat puudujäägi tagasiandmiseks LÜHIKESE AJA vältel) olemasolu, et sagedust normi piires hoida. Ning seetõttu on vajalikud ka juhuelektrit tasakaalustavate kiiresti lülituvate genereerivate võimsuste olemasolu. Mida väiksemad need on, seda kallim see tuleb:(
Millest tasub aru saada: sagedus on vaid indikaator. Reaalses vahelduvPINGElises elektrivõrgus hakkab toimuma päris koledaid asju ülekandeliinides ja alajaamades, kui erinevate tootjate "liinilükatav särts" pole enam täpselt sünkroonis ja siinused mitte enam ei kattu, vaid hakkavad üksteist summutama või võimendama. Tekivad ülepinged ja sealt pole enam pikk maa mina hetkeni, kui targem annab järele ja miski oluline komponent ahelast lahkub värvika püronäitemängu saatel olematusesse.
Ma ei vaidle sageduse hoidmise vastu, aga ma tahan teada, kes need miljonid ära kulutab mis meilt ja ilmselt ka teiste riikide tarbijatelt kokku kogutakse. Sa irised praegu minu kallal, aga kas sul endal on selgus, kuidas need asjad käivad? Oled tavaline pügatav lammas, kes noogutab kaasa kui lisarida arvele tekib? On meile lahti seletatud selle raha liikumine tarbija taskust kuni lõpp-punkti? Kas teistes riikides ka makstakse ja kui palju? Kedagi ei huvita taolistele küsimustele vastuste saamine, keegi ei küsi neid ja kõik ainult maksavad. Ja siis pannakse jälle uus rida ja jälle maksame. Keegi ei saa aru, mille eest, aga makstakse.
Kordan veel tarkadele seda küsimust- kuidas on võimalik toota elektrit nii, et iga 15min tagant hind muutub? Kuidas on võimalik müüa, selle raalin ise välja, aga minu arust algab iga müük tootmisest, seega kas meil on siiski tegu mingi hämara protsessiga, sest minu hinnangul pole võimalik iga 15min tagant toote omahinda muuta. .
Katlamajal on pohh, mis pööretega pump käib, peaasi et tuli koldes põleb. Elektriga on natuke keerulisem kahjuks, seal on lisaparameeter, väga oluline.
Milleks seda janti eraldi ridadena arvel kajastatakse pole ma mõistnud, see on tootmiskulu. Eraldi rea kallal saavad kaagid, kes ei jaga ööd ega mütsi, lihtlabaselt jälle iriseda.
Võta kätte ja tõesta ära, et sagedust pole vaja hoida või seda saab klahvivajutusega korrigeerida ja irise siis! Kas saad hakkama?
Meil on kompensaatoreid vaja. Kirjutasin sellest kõigest ELMO teemas tegelt.
Lühidalt öeldes juurde tootmine on problemaatiline, üle tootmise puhul paned juraka mootori tööle ja "lased maasse". Neid soetati meile vist 8 äkki.
Vot täpselt- keegi ei tea, keegi ei selgita asja tööpõhimõtet, aga raha korjatakse ja kõik maksavad vastuvaidlematult. Kas ka poolakad, soomlased, taanlased, norrakad?
Ma ei tea, aga ehk keegi teab, millised read nende riikide arvetel on?
Kas euroopa on nii mannetu, et ainult suur veremaa suutis sagedused paigas hoida ja uskumatul kombel küsinud meie käest sentigi?
Meie ja lätlaste ja leedukate käest, sest kõik olid ju suure vere traadi otsas, aga nüüd euroopas olles järsku neid miljoneid vaja? Kas ei teki küsimusi, et miks elektriarve nii segaseks aetud?
Katlamaja suudab kortermajja sooja pumbata ja küsib raha vaid tarbitud soojuse eest, aga elektri puhul saame pidevalt mingeid lisaridu arvele juurde ja oleme sellega ülirahul, kedagi ei huvita selgitus ega nö kulupõhine aruanne, kus kõik elektritootmise- müümise kulud üksipulgi lahti seletatud.
Maksva tarbijana võiksime ju sellist läbipaistvust eeldada?
elektrivõrgu põhiprintsiipe tunnen üsna hästi, seega jutt reservist on loogiline ja kahtlusi ei tekita. Kuidas see asi detailideks lammutatuna tänapäeval välja näeb paraku ei oska öelda.
Mingi ühekäeline bandiit pole ilma reservita võimalik, see on täiesti kindel.
Vaata Marko, oled sa üldse kindel, et need rahad kuluvad selleks, mida meile räägitakse? Oskad sa selgitada, mida nende miljonitega, mis ainuüksi eesti tarbijatelt kokku röövitakse, edasi tehakse- kas kuskil on mingi ühekäelise bandiidi taoline aparaat, mis õgib söötmisava kaudu pabereurosid ja peale kangitõmmet on sagedused üle euroopa jälle tasakaalus, ei ühtki võnget siia sinna? Või mismoodi neid sagedusi ja muid asju rahamägede abil toimimas hoitakse? Meile räägitakse küll ilusat juttu, aga kas asjad ikka on nii nagu räägitakse? Sama seis on 15min hinnamuutustega- kuidas on võimalik, et üks elektritootja suudab iga 15min tagant uue hinna genereerida?
Suures plaanis oleks tore olla venega samas elektriruumis. Tegelikult oleks parim olla samas börsiruumis. Kas keegi on selle peale üldse mõelnud? Venemaa on nii lai, et hommikused ja õhtused hinnapiigid lihtsalt lahustuksid ära, muidugi juhul kui ida-läänesuunalisi ülekandeliine jagub.
Euroopa on paaris-kolmes ajavööndis ja see teeb piigid aint veidi lamedamaks.
Paraku on naaber täpselt selline nagu on ja mina isiklikult selle mõne euro pärast ei ole nõus lokku lööma.
Kas meile mitte ei lubatud, et lahtiühendamine hinda ei tõsta? Aga no vahet pole, järgmisel aastal hinnatõusud jätkuvad, sest kallineb elekter, kallinevad ka muud asjad.
Edasi helgesse tulevikku...
https://arileht.delfi.ee/artikkel/120409769/uus-aasta-uus-ar
ve-2026-aastal-lisandub-elektriarvele-kaks-uut-tasu
See tasu katab kulud, mis on vajalikud elektrisüsteemi tootmise ja tarbimise tasakaalu hoidmiseks. Elektrisüsteemi stabiilseks tööks peab võrgu sagedus püsima 50 hertsi juures, mis eeldab pidevalt valmisolekus olevaid tootmisvõimsusi ehk reserve.
Alates Mandri-Euroopa sagedusalaga liitumisest 2025. aasta veebruaris on Elering katnud nende reservide kulu ajutise lahendusena, kasutades selleks elektribörsil tekkivat ülekoormustulu. Alates 2026. aastast see olukord lõppeb ning kulude katmine pannakse tasakaalustamisvõimsuse tasuga elektritootjate ja -tarbijate õlgadele.
Selle tasuga rahastab Elering iga päev hangitavat võimsusreservi. Reservi eeldatav kogukulu on ligikaudu 60 miljonit eurot aastas, mis on ka maksimaalne summa, mida tarbijatelt ja tootjatelt kogutakse.
Kulu tarbijale: Keskmise tarbimise juures umbes 1,80 eurot kuus koos käibemaksuga.
Asukoht arvel: Tasu lisatakse elektrimüüja esitatavale arvele.
Kulude jaotus: Eleringi ettepaneku kohaselt katavad kuludest 60% tarbijad ja 40% tootjad. Tarbijate jaoks tähendab see tariifi 5,82 €/MWh ja tootjate jaoks 3,88 €/MWh.
Eleringi sõnul on pakutud jaotus (60/40) loodud hoidma nii tarbijate kui ka tootjate kulusid Läti ja Leeduga võrreldes konkurentsivõimelisel tasemel. Enne kehtima hakkamist peab selle metoodika heaks kiitma konkurentsiamet.
Varustuskindluse tasu
Varustuskindluse tasu on mõeldud piisava hulga juhitavate elektrijaamade valmisoleku tagamiseks. Selle eesmärk on kindlustada, et Eestil oleks piisavalt tootmisvõimsust ka väga külmadel talvepäevadel, mil tuul ei puhu ja päike ei paista.
Seni on riigi strateegilise reservi tagamine lasunud suures osas riigi omandis oleval Eesti Energial, kes on hoidnud oma Narva põlevkivijaamade plokke töös omaniku ootusest lähtuvalt, mis on ettevõttele sageli majanduslikku kahjumit põhjustanud. Uue tasu kehtestamisega see olukord muutub, luues selge mehhanismi varuvõimsuste eest tasumiseks.
Et kõik oleks aus ja läbipaistev on Elering kuulutanud välja riigihanke, millega ostetakse turult 2026. aastaks minimaalselt 1036 MW ulatuses juhitavat tootmisvõimsust. Teenuse eeldatav aastane maksumus on ligikaudu 35 miljonit eurot, mis kogutaksegi kokku tarbijatelt kogutava varustuskindluse tasuga. Hanke peamine tingimus on, et teenusepakkuja peab suutma tagada tootmise vähemalt 240 järjestikust tundi ehk kümme päeva, kui selleks peaks tekkima vajadus.
Kuigi hange on tehnoloogianeutraalne ja kõigile turuosalistele avatud, on tõenäoline, et suurema osa mahust võidab Eesti Energia, kuna nende Narva jaamadel on ainsana piisavas mahus nõuetele vastavat juhitavat võimsust. Samas saab hankel olla ka mitu võitjat, kuna hangitav koguvõimsus (1036 MW) summeeritakse vajadusel kokku mitmest pakkumusest.
Kulu tarbijale: Hinnanguliselt veidi üle kahe euro kuus koos käibemaksuga.
Asukoht arvel: Tasu lisatakse võrguettevõtte arvele võrguteenuse osana.
Millal uued tasud arvel nähtavale ilmuvad?
Mõlemad uued tasud hakkavad kehtima alates 1. jaanuarist 2026. See tähendab, et tasakaalustamisvõimsuse ja varustuskindluse tasud kajastuvad esimest korda veebruaris 2026 tarbijateni jõudvatel elektriarvetel.
Turbobensuka kulu on kuskil 6,5 keskmiselt. Pole just ökotanud ka. Akukas siis BMW iX. Kandevkere on süsinikkiust. Mis on eriti hea, pole siduritele ja käikude vahetamisele kuluvat aega. Kõik toimub momentaalselt. Eelmine elektrika kogemus jäi u.5 a taha Leafiga. Aga siis veel ei võtnud seda tõsiselt, laadimisi bensujaamades veel polnud. Praegu maja ees tavaline pistik laadimiseks, inverter oli autoga kaasas, ehk kaalun edaspidi mitmefaasilist laadimisjaama. Vaatan, mis pakutakse.
##Ma isiklikult ei viitsi kusagil seisma jäädes mõelda, kas on vaja või ei ole vaja - kell fikseerib ise nurisemiseta parkimise aja iga kord kui auto peatub##
Kuna jutt läheb juba meditsiini peale, katsun selle offtopiku nüüd lõpetada;)
Aju üks põhiomadusi on plastilisus, kohanemisvõime. Neuroneid tekib ka juurde (neurogenees), kuid toimivate üksuste hulk on meil täiskasvanuna pidevas langustrendis ning nt juba iga üksiku pitsiga (rääkimata pudelitest) lükkame sellele ka ise hoogu juurde. Aju plastilisus tagatakse nii, et neuronite hulga kahanemise tingimustes tuleb nendevahelisi ühendusi pidevalt uuendada (sünaptogenees) ja uuendada “targemal” viisil, kui olid senised ühendused. Kui seal tekib häire, saabub seniilsus väga kiiresti. Aju ei tegele selliste energiakulukate tegevustega vabatahtlikult, aju tuleb selleks sundida. St anda ajule ülesandeid. Näiteks kaevata mälust välja vanu asju, pidade meeles mingeid igapäevarutiine jne ja MITTE KUNAGI anda alla, kui miski ei õnnestu (nt ei tule meelde) - sest ka “mõtlemine” on energiakulukas protsess ja “mittemõtlemine” (laiskus) oleks aju jaoks alati esimene valik. Aju tuleb õpetada nii, et mittemõtlemine ei ole kunagi valikus ning siis on ajule soodsam “mõelda efektiivsemalt”, sünaptogenees muutub tõhusamaks. Muidu algab peagi inimese vaimne mandumine.
“Kellakeeramise” meelespidamine on üks neist paljudest rutiinidest, mis õpetab aju tulema toime ka väiksema hulga närvirakkudega. Sellepärast need “isiklikult ei viitsi” paigaldada parkimiskella, vahetada käike päkapikkude asemel jms on halvasti valitud suund, sest laisk inimene teeb sarnaseid valikuid tõenäoliselt ka mujal. See viitsimise probleem lõpeb varsti nii, et unustatakse kodust lahkudes algul tuled põlema, järgmiseks pliit/triikraud sisse jne. Ka manuaal vs automaat näite tõin mitte käikude vahetamisest, vaid sellest, et ajult on võetud vähemaks ülesanne mõelda liikluse taustal mootori pöörete, kasti ülekannete, vasakujalavehklemise jne peale. Selles osas on aju nagu muskel, mille treenid algul tugevaks ja see püsib natuke aega tugev. Aga et püsiks tugev pikemalt, on vaja juba regulaarset trenni. Loomulikult saab teha igapäevast ajutreeningut ka muudel viisidel kui parkimiskellaga:)) See on lihtsalt üks neist lisaboonustest papist kella juures.
Meie keskel saavad paljud inimesed suurepäraselt hakkama ka kordagi elus selliseid lihtsaid asju unustamata. Ja teised ei saa. Ka minul on kõik autod erinevad (ka man/aut parkimiskella osas), aga sellega kaasneb rutiin kontrollida alati üle parkimisaeg. Siis pole ka vahet enam, sest kellaratta n kraadi võrra keerutamisele ei kulu rohkem aega kui automaagilise kella ülekontrollimisele.
Need suured probleemid liikluses, mille taga on igasuguste olukordade analüüsivõime kadumine, algavad pisiasjadest ja see kell on üks neist paljudest. Kes kaasa mõtles, saab juba aru, miks üks inimene suudab “kerges jopes” liigeldes korraga moblat kõrva ääres hoida, teha suunurgas suitsu ja samal ajal veel ka jäätist süüa, kuid teine ei saa hakkama isegi tavalise liiklemisega oma isemõtleva autoga ideaalsetes oludes ja mõistavad kõik sellised tegevused hukka, milleks nad ise pole oma ajulaiskuse juures võimelised... OT lõpp;)
Aitäh nendele, kes minust paremini teemas on püsinud - siit teemast tuli üksjagu infot, et järgmisel korral targemaid valikuid teha automaagilist parkimiskella ostes.
Peale kolmetonnise võiks ühtlasi mainida ka seda, millega võrreldes see kütusekuluvahe tuli viiekordne. Ma siis tean, et kas võrdlen seda 20L/100km kulutajaga või surmigava 7-kohalise 3,5e/100km gaasipõletajaga;)
Sain prooviks talveni ühe suurima rösteri. Auto kaalub 3 tonni, nelivedu. Aku 76 kwh.(võimalik ka 100) Tehas lubab 405 km kombineeritult pehme ilmaga. Koju sõites 300 km näitas auto, et saab veel 100 sõita. Kerge küte oli koguaeg sees. Kodus 20 A võrgus laeb 24 tunniga 80% täis. Vaikimisi oligi nii autos seadistatud. Naine on täiesti sillas sellest nüüd ja pani oma suht uue bensuauto aianurka seisma. Kütusekulu hinnavahe saime tänaseks vahel ka kiirlaadijat kasutades 5 kordse.
## Hiinas tehakse ka märkimisväärne osa "kvaliteetvelgi".
Sepis- ja valuveljed ei hakka kunagi samas liigas mängima, seega ei saa midagi, elame edasi rahulikult.
Prooviks kuidagi nii, et iga pisukese jama peale paanikasse ei satu? Pettust ju ei ole, ostja risk.
